Oookei, ei tea kuhu kõik see aeg vahepeal kadus, aga California on selleks korraks selja taha jäetud, elasime Terjega üle ühe pika öö täis ootamist ja lendamist ajas nii edasi kui ka tagasi, aga jõudsime lõpuks kohale palavasse Belize’i. Oleme mõlemad väga põnevil ja rõõmsad, kõik on väga uus ja teistsugune, aga nendest muljetest jõuan varsti pikemalt kirjutada, enne veel natuke California kohta.
Kolm kuud Los Altoses elamist möödus küll linnutiivul, aga eks see vist nii kipubki olema, kui elu on lihtne ja põnev samaaegselt. Igatahes oli see aeg minu jaoks täis lõputult uusi kogemusi ja õpitud asju, üliilusat loodust ja rahu, aga samal ajal ka linnade melu ja palju tohutult erinevaid inimesi ja filmimomente ja üleüldse rõõmu, kurbust, põnevust, ärevust jne – kõike, mis muudab ühe kogemuse täisväärtuslikuks, nii oma kergemate kui ka raskemate külgedega 🙂
Päevad möödusid ikka suht tavalises rütmis, nädala sees hoidsin Liisat, nädalavahetuseti käisin näiteks kas kuskil looduses, San Franciscos, Santa Cruzis vms. Uuutest kohtadest ja üritustest puudust ei tulnud, pigem oli kahju, et igale poole ei jõudnud.
Üks highlight oli aga näiteks väike puhkus Los Angeleses ja seal lähedal mägedes Lake Arrowheadis koos Liisa, tema isa Davidi, Davidi vanemate, kolme koera ja rääkiva papagoiga.
Väga tore nädal, sain paar päeva LA-d avastada, Venice Beachil mitu tundi skeitereid vaadata ning pikad päevad mägedes vaikuses raamatuid lugeda ja rõdu peal oravaid jälgida.
Varsti pärast seda väikest reisikest sain juba Terjele lennujaama järgi minna ja paar päeva enne mu lahkumist jõudis Californiasse ka Agnes, kes ise nüüd pikemaks ajaks Los Altosesse jääb. Siiamaani tundub ebareaalne, et see tõesti juhtus ja ma sain kahe nii top-inimesega siin ringi sõita ja näidata neile oma lemmikuid kohti. Nii-nii-nii head päevad!
Eks lahkumine kuskilt on alati bittersweet ning ega seegi kord pole erand. Kolme kuuga jõudsin vaikselt uue eluga ära harjuda, California sai juba päris armsaks ja isegi mina introvertse eestlasena suutsin kogemata mõned sõbrad leida. Nii palju asju, mida igatsema jään ja loodan, et mul kindlasti loodan varsti tagasi minna, aga praegu olen samas jube põnevil kõige pärast, mis veel ees ootamas on (okei, vahepeal pole ma kindel kas see on põnevus või lihtsalt hirm haha).
Nüüd siis oleme Terjega kahekesi koos edasi reisimas! Meil on vist praegu küll üsna erinevad emotsioonid, sest me tuleme nii erinevatest kohtadest – tema jaoks on reis just alanud, minu jaoks juba mitu kuud kestnud, aga nii palju lahedaid asju on ees ootamas!! Väga kindlaid plaane veel endiselt pole, teada on, et oleme nüüd umbes nädala Belize’s, varsti Mehhikosse, kus oleme novembri alguseni ja siis hakkame läbi Kesk-Ameerika allapoole liikuma. Nii et järgmisena saangi ülevaate Belize kohta kirjutada, kui siin natuke kauem olnud oleme!