Belize oli kindlasti riik, millest mul enne meie Kesk-Ameerika reisi planeerima hakkamist erilist aimu ei olnud. Lähemalt selle kohta lugema hakates ei kujunenud see pilt ka just kõige kutsuvamaks, sest reisijuhid ja blogipostitused kirjeldasid värvikalt kui ekstreemselt pealetükkivad kõik mehed on, kuidas loodus on küll ilus, aga seda on ta igalpool siin piirkonnas, elu on kallis, kohalikud elavad vaeselt, kuid turiste nööritakse see-eest korralikult. Põhimõtteliselt jäi mulje, et kui mingi riik Kesk-Ameerikas vahele jätta, siis võiks see olla Belize. Mitte just kõige julgustavam.
Kui siis ootamatult meie Guatemala lend Californiast tühistati ja kõige odavamaks ja loogilisemaks variandiks oli lennata Belize Citysse, ei olnud ma just väga vaimustatud. Tore oli see, et mu USA sõber Cathy organiseeris mulle ja Terjele ööbimise oma sõbranna juures, kes ise Belize Citys elab, ja me plaanisime olla seal 2 ööd ning siis Mehhikosse edasi minna. Kiire kokkuvõte: nagu meie reisile juba iseloomulikuks saama hakkab, siis esialgne plaan kukkus muidugi läbi ja 2 päeva asemel veetsime seal hoopis 9 päeva ning oleks võinud kauemakski jääda.
Ma julgeks öelda, et me kumbki Terjega ei lase end tavaliselt asjadel väga häirida ning oleme päris kõrge taluvusega ebameeldivates olukordades, aga esimesed päevad Belize Citys oli küll korralik kultuurišokk. Loomulikult nägi kõik teistsugune välja kui harjunud oleme – natuke kaootilisem, natuke värvikam, natuke lagunenum ja läks vist kuskil 3-4 päeva kuni nägime tänaval veel paari valget inimest peale meie, aga pigem oli šokeeriv see, et kõik, mis meeste pealetükkivuse kohta lugenud olime, vastaski tõele.
Esimesel päeval käisime poes, kuskil 3-4 ajal pärastlõunal, õues oli valge jne, aga ma ei tea kas me kumbki oleme päevasel ajal tänaval kõndides end nii hirmununa tundnud haha. Tõenäoliselt oli neid, kes meile midagi ei öelnud, vähem, kui neid, kes meid kõnetasid. Hey ladies, hey girls, hey beautiful, sexy American, sexy white girl, baby, babygirl, sexy mami, sweetheart, ma’am jne jne. Niiii ebamugav, eriti arvestades meie eestlaslikku suurt privaattsooni. Suht selline tunne oli, et tahaks lihtsalt istuda toas, et keegi ei kommenteeriks igal sammul su juukseid, silmi, jalgu, nahatooni vms, või siis heal juhul liikuda õues ainult päevavalges, sest kõik tundus nii ohtlik ja ebaturvaline. Me ööbisime täitsa kesklinnas ning meie maja kõrvalt läks ka mingi põhiline narkotänav, kust meil eemale hoida soovitati. Kõik sellised värgid.
Inimesed harjuvad aga siiski väga kiirelt. Esimesed päevad oli päris raske olla, aga siis juba hakkasime natuke rohkem pihta saama, kuidas elu seal käib, kuidas olla ja mitte olla ning et inimesed on siiski kahjutud, mis siis et liiga pealetükkivad. Need kohalikud, kellega pikemalt rääkima sattusime, olid kõik väga sõbralikud ja see tänava peal järele hüüdmine muutus mingil hetkel ka lihtsalt taustamüraks.
Asi, millega aga ära ei suutnud harjuda (ja siiamaani kahjuks ei suuda), oli kliima. Eesti sügistormidest ja 5 kraadist kuuldes on muidugi hea meel siin kuskil rannas peesitada, aga kui temperatuur on 30 kraadi ringis 80% õhuniiskusega nii öösel kui päeval, kaob vahepeal ikka eluisu ära. Käisin Belize’is iga päev keskmiselt 3x duši all, voolava vee all seistes oli üsna inimlik tunne, aga selleks hetkeks kui riidesse jõudsin panna, oli juba higine ja kleepuv ja vastik olla. Meie põhiline vestlusteema Terjega oli iga päev see, kui uskumatult palju me oleme võimelised higistama. Põhiliseks aksessuaariks sai pisike rätik, mis meil mõlemal kogu aeg kotis oli, et higi pühkida saaks. No ja päikse käes kõndides polnud seda suht mõtet kotti pannagi.
Planeeritud kahest päevast sai niisiis sujuvalt üheksa. Esimesed päevad aitasime oma hostil Edithil ühes korteris natuke remonti teha – seinu värvida, kappidele käepidemeid panna, nagisid seina panna jms. Selle eest saime Edithi pool ööbida ja enamasti ka õhtust süüa, mis oli meie jaoks suht ideaalne elukorraldus. Kui korteriga ühele poole saime, sõitsime lihtsalt ringi. Belize on väike, pindalalt 2x pisem kui Eesti, nii et lühikese ajaga jõuab palju näha.
Ühe päeva käisime pealinnas Belmopanis ja San Ignacios, mis on läänepoolsed suuremad linnad, mõlemas 17 000 inimest. Edithi ja tema abikaasaga saime kaasas käia ka Belize’i lõunaosas nende sõbra farmi külastamas. Niii ilus loodus – mäed ja džunglid ja kõik oli nii nii nii roheline ja lopsakas. Väga erinev California põuast ja pruunidest toonidest.
Seal veedetud aja kõrghetkeks said ilmselt kaks päeva, mis Caye Caulkeril veetsime. Caye Caulker on üks pisike-pisike saareke Kariibi meres, ainult pooletunnise praamisõidu kaugusel Belize Cityst. Saartel ikka tavaliselt aeg seisab, nii ka Caye Caulkeril. Nautisime päikest ja türkiissinist vett, liivaseid tänavaid ja seda, et saarel polnud mitte ühtegi autot. Jäime täiesti selle maagiasse, nii et lahkumine oli päris nukker, oleks võinud paar päeva seal veel lebotada ja kariibi kultuuri kogeda. Rõõmus üllatus oli muidugi ka see, et öösel kella 4 paiku hakkasid kõik meie hostelitoas järgemööda oma vooditest lutikaid leidma, hurraa. Ei jäänud sinna kauemaks hommikut ootama, vaid läksime hoopis randa päiksetõusu vaatama. Ka hea alternatiiv.
Belize on kindlasti üks huvitav riik. Väga vastuoluline, nagu ma enne lugenud olingi. Enamus kohalikest elavad ikka väga lihtsalt ja kindlasti kõvasti alla nende standardite, millega meie harjunud oleme. Samas tundusid need, kellega meie rääkisime, oma eluga väga rahul ja rõõmsad olevat. Elu pisikestes ja lihtsates 1-2 toalistes puidust majakestes, paljud töötavad kas merel või käivad džunglis küttimas, on väga uhked oma laste üle ja näitavad nende pilte igal võimalusel. Samal ajal käib turism ikka täies hooga ja tänaval käies pakutakse igal sammul laevasõite ja helikopterituure, põhimõtteliselt kui raha on, saad kõike, mis tahad.
Väga huvitav oli olla keskkonnas, kus on nii vähe meile harjumuspärast “läänelikkust” ja kommertsialiseeritust. Ainsad tuttavad reklaamid, mida nägime, olid suured Coca-Cola, Fanta ja Sprite sildid igal pool üle terve riigi, aga muidu puuduvad neil supermarketid või poe- ja restoraniketid. See oli päris lahe, kõik oli nii kohalik. Peaaegu kõik toit osteti ilusti turult ja poed olid pisikesed ja neis müüdi suht ainult kuivaineid ja jooke. Reklaamide asemel olid igal pool toiduputkade küljes hoopis suured sildid piibli kümne käsuga ja maanteel iga paari km tagant sildid piiblisalmidega. Väga teistsugune.
Kui esialgne ehmatus üle läks, hakkas Belize väga meeldima. Meie jaoks tegi asja lihtsaks ka see, et ametlik riigikeel on inglise keel, kuigi kõneldakse ka hispaania, kreooli ja hulganisti pisemaid keeli. Vähemalt oli võimalik inimestega suhelda ja neist aru saada! Oleks tahtnud veel rohkem võimalusi looduses olla ja näiteks matkamas käia, aga olen väga rõõmus, et niigi palju nägin ja kohalikku elu kogeda sain. Oleme mõlemad Terjega rahul, et me oma rumaluses ei otsustanud vältida Belize’i minemist. Elu seal tundus kuidagi lihtsam ja teistsuguste väärtustega ning Belize Cityst kaks tundi põhjapoole sõites ja Mehhiko piiri ületades kohe McDonaldsi suurt silti nähes hakkas natuke kurb.
Okei, maailma kõige pikem jutt Belize’i kohta, aga ausalt – kui teil kellelegi on kunagi võimalus minna, siis soovitan hoida avatud meelt ja anda natuke aega, et õppida nägema sealset ilu!
Praeguseks oleme igatahes Terjega Mehhikos, Tulumis, mingi hetk kirjutan sellest ka natuke pikemalt, aga etteruttavalt võin öelda, et taaskord oli plaan olla 2 päeva, aga kohe varsti saab hoopis 2 nädalat täis. Aeg on niikuinii suht ainuke ressurss, mis meil on, nii et eks siis läheme lihtsalt selle vooluga kaasa. Okiiiii tsau tsau.
