Ärkasin täna luksuslikult alles 7:30, kui üks prantsuse mees üle ukse hüüdis, et me kõik kohe õue päikesetõusu vaatama läheks. Toimis. Kiirustasin välja, leidsin vana müüri peal kitsepabulate vahel ühe hea platsi ja imestasin taaskord, kuidas pärast sadu kordi päikesetõus ja -loojang ikka sõnatuks võtavad. Siin ka – asun alati teele päikesetõusu paiku ning püüan loojangu ajaks ikka aega võtta, et seda kuskil ilusas kohas vaadata Ja iga kord on ikka nii uus ja ilus olla.

Täna oli üldse üks pika aja kõige mõnusamaid hommikuid. Viimase nädala kõndisin tasasemal maal, kaugustes küll kogu aeg mäed, aga ümberringi tühjus ja rohelised väljad ning ühest külast teise oli vahemaa vahel kuni 18 km. Täna aga kulges rada pilvedest kõrgemal, mägedes. Ja see oli niiii hea. Vaated olid kõik ebareaalsed ja olla lihtsalt eemal linnadest ja liiklusest, täieliku rahu ja vaikuse keskel, oli kosutav.

Nagu näha, siis kirjutamisega mul väga hästi ei lähe. Viimati võtsin selleks aega vist kolmandal päeval pärast alustamist, nüüd on juba 3 nädalat kõndimist täis. Tahtsin kirjutada näiteks esimese suurema etapi lõpus, Burgosesse jõudes. Või kui ma astusin millalgi eelmisel nädalal läbi väravast, mis tähendas et olin täpselt pool maad läbi kõndinud. Või kui ma jõudsin Leóni, mis tähendas teise suure etapi läbimist. Aga üllatus-üllatus, energiat on vähe ja raske oma aega panna telefonis olemise alla.

Kiire ülevaade on siis see, et olen omal kahel ustaval jalal käinud juba üle 460 km läbi Hispaania. Tundub absurdne, kui selle üle pikemalt mõelda. Rõõme on olnud palju, kurbusi natuke ja raskusi ka piisavalt. Kõikide lõputute väljakutsete keskel on kõige raskemad olnud viimased 4 päeva. Pärast seda, kui oma võimeid natuke proovile panin ja olude sunnil kolme päevaga üle 105 km kõndisin, hakkasid põlvedele lisaks korraliku valu tegema ka ühe kanna kõõlused. Proovisin võtta puhkepäeva Leónis, aga see oli suht kasutu, lonkasin spordipoode otsides päevaga ikka u 20 km maha. Järgmisel päeval otsustasin teed jätkata ja käisin 22 km hambad ristis ära, aga kui lõpuks valu peaaegu igal sammul juba puusani välja hakkas lööma, ütlesin lahti oma uhkusest ja võtsin bussi. See oli üks mannetu päev, täis kiirtee kõrval udus kõndimist. Kogemuse võrra rikkamana tean nüüd, et füüsiline valu kustutab ära ikka kogu uhkuse ja ego ja muudab nii nii alandlikuks. Ja paneb nii tohutult hindama neid hetki, kui saan valutult liikuda. Nii et keda huvitab täpne statistika, siis Santiagoni on 223.1 km, seega olen liikunud 528 km, neist 54.4 bussiga ja 473.6 km jalgsi. Esimesed kaks nädalat oli küll iga õhtu niii uhke tunne enda üle, et sellega hakkama sain ja elus olen ja ikka veel liikuda suudan.

Nüüd aga võtan natuke rahulikumalt, et mu vigastused hullemaks ei läheks ja ma katkestama ei peaks. Täna kõndisime mina ja mu sõbranna, kellel ka tervisejamad, ainult 12 km ja lõpetasime päeva juba kella kahe paiku ühes väikses mägikülas. Liigagi mitmendat korda saime hüvasti jätta teiste heade sõpradega, teades et ei näe neid enam kunagi või heal juhul Santiagos. Oma tempot hoida ja kõigist maha jääda on ikka raske, samas mõtlen, et võibolla ongi hea, et mu jalg ei lase mul enam vanas tempos liikuda ega pikki vahemaid teha. Oleksin muidu juba kuskil nädala pärast Santiagos ja see tundub liiga ruttu. Lisaks on mu lend alles 13. dets, nii et aega veel jagub.

Muidu läheb hästi ja armastan jätkuvalt ikka iga päeva siin. See ei ole absoluutselt lihtne, aga nagu ma kõigile korrutan, on iga päev väga raske, aga väga hea. Kõndimine on ka hämmastavalt nauditav. Need paar päeva kui rajalt maas olin, tundsin, et jään nii kohutavalt paljust ilma, kui võtan bussi ega saa teistega koos higistada raskete seljakoti all ega rügada need 25 km mööda mäeselga ülespoole. Aga pole hullu, tänasest olen jälle omal jalal liikumas, isegi kui ainult 10-15 km päevas.

Oh ma ei teagi, millest veel kirjutada, kolme nädalat kiirelt kokku võtta pole eriti mõtet. Näiteks päevakava on üldiselt selline, et 6-7 vahel on äratus, enne 8 tahaks ikka liikuma saada ja kohale jõuda millalgi pärastlõunal. Mu lemmik on hommikul näiteks 10 km kõndida ja siis kuskil külas hommikusööki süüa. Selleks on enamasti kohv piimaga (hispaania stiilis siis hästi natuke kohvi ja hästi palju kuuma piima) ning kas nende traditsiooniline kartuliomlett tortilla või siis saiake või bocadilla ehk baguette singi ja juustu või omletiga. Pärast pikka hommikusööki tundub tavaliselt nagu päev alles algaks ja eelnenud 10 km polekski olemas olnud.  Õhtuks pakub enamus baare ja restorane peregrino menu’d ehk umbes 8-11 eur maksvad 3-käigulist õhtusööki palveränduritele. Enamasti pole see toit aga midagi erilist, kui välja arvata need korrad, mil mõnes väiksemas privaat-albergues ehk öömajas on seda menüüd pakutud ja toit ka kohapeal valmistatud. Siis maitseb kõik väga hästi ja tore on ka koos ühise laua taga süüa.
Esimesed 10 päeva või nii liikusin samas tempos aga ühe suurema grupiga, millest moodustus väga tore kogukond. Kandsime üksteise eest hoolt ja tegime palju ka koos süüa. Või pigem sain lihtsalt osa sellest privileegist, et meie hulgas oli üks brasiillasest kokk, kes meid kõiki oma talendiga vägagi rõõmustas.

Nii..Nüüd kui te teate, et ma näljas ei ole, siis millest veel kirjutada.. inimesi on siia palverännakule tulnud üle maailma, korealasi ikka kõige rohkem, aga päris palju ka austraallasi ja sakslasi. Rohkem eestlasi pole kohanud ja enamus inimeste jaoks olen ka esimene eestlane nende elus. Tihti tuleb ka seletada, mis see Eesti ikkagi on ja kus asub, ühes kirikus aga paar päeva tagasi ütles preester ka pärast kolme korda kordamist järjekindlalt, et ma olen Sloveeniast. Võibolla on asi mu blondides juustes, sest reaalselt ainsad teised blondid inimesed, kellega olen tuttavaks saanud, on kas Poolast, Slovakkiast või Sloveeniast. Küll aga oli vaimustatud üks vanem prantsuse paar, kes rääkisid, et on väga huvitatud Eestist kui noorest riigist ja meie innovaatilistest lahendustest ning ühe piirkonna suurima veinitootja kontoris rääkis üks töötaja, kuidas nad eelmine aasta Tallinnas käisid ja olid vaimustatud, et kõik naised on nii intelligentsed ja nende kõnnak niivõrd elegantne (ma tänan, ma tänan).

Inimeste vanus siin on selline 22-72 ja kõik keda olen kohanud, on väga head inimesed. Alguses tundus küll, et mehi on sada korda rohkem, näiteks siis kui ma kümneses toas ainuke naine olin, aga mida lähemale Santiagole, seda rohkem naisi teel on. On neid, kes alustavad palverännakut Santiagole lähemalt, näiteks Leónist, aga päris mitmed inimesed on alustanud oma rännakut ikka juba koduuksest ja kõnnivad praeguseks juba teist või kolmandat kuud. Ei kujuta seda väga ette, aga eks sellestki kujuneb omamoodi rutiin ja harjumus, ent kujutan ette et suur osa sellest teest võib väga üksildane olla.

Minu esialgne ettekujutus oli ka, et siin pole üldse eriti inimesi, kõnnin enamus aja üksi ja naudin sellist head üksindust. Päris nii pole ikka läinud. Alguses armastasin hommikuti üksi alustada, siis poole päeva pealt teistega teel olles kohtuda ja koos jätkata, aga ausalt öeldes pole sedagi kaua ette tulnud. Meil tuli siin lühikese aja jooksul ette mõnel tüdrukul üksi kõndides intsident liputajatega/veidrate ettepanekutega meeste poolt, nii et kõik caminol olevad mehed ja hospitalerod alberguedes lugesid karmid sõnad peale, et ikka kellegagi koos käiks ja mitte kunagi täiesti üksi ei oleks. Selline liigne muretsemine ja poputamije tekitab minus enamasti alati suurt vastumeelsust, samas on natuke kõhe küll üksi kuskil autotee ääres udus käia. Suht kaitsetuna, sest seljakotiga ei jaksa kuskile joosta niikuinii. Olen aru saanud, et üksi külast külasse jalutamine pole päris sama kui üksi hostelist hostelisse minemine. Ja pealegi on tegelikult lahe kellegagi koos käia ja kuulda nende lugusid.

Üldiselt on inimesed siin ikkagi aga ülisõbralikud. Kohalikud alati teretavad ja soovivad head teed, alustavad ise vestlust, et soovitusi ja juhiseid anda, vahel jagavad puuvilju jne. Teeb südame soojaks! Jube kurb ainult, et ma hispaania keelt ei oska, nii et ma ei saa muud teha kui naeratada ja noogutada. Siiani toimib.

Kolm nädalat teel olnud ja ega ma täpselt ikka ei tea, miks ma siin olen. Tundub et paljud on minuga samas seisus, igaühel on omad põhjused, mis neid siia on toonud, aga enamus ei tea, kuidas nad täpselt just siia jõudsid ja mille jaoks see vajalik võiks. Mulle näib, et ootused on kõigil kõrged, aga samas mitte mingil viisil konkreetsed. Eks siin on omad helgemad hetked ja ka muserdavamad, aga selge on see, et kes vähegi tahab, võib väga palju õppida ja ka inimesena kõvasti muutuda.

Mul on aga ikkagi veel üle 3 nädala aega, enne kui koju tulema hakkan! Nii et kes teab, mis kõik veel juhtuda võib. Äkki jõuan isegi kirjutada veel. Aga igatahes teadke, et olen rõõmus, et siin olen!!! Hurraa