See tundub absoluutselt ebareaalne, aga ma asun Santiagost 4.5 km kaugusel. Mitte 450 km! Kui kaardid ja mu ustav guidebook ei valeta, on tõesti minna vaid 4.5 km, mis tähendab, et põhimõtteliselt on kõik need 750 km käidud, homme hommikul vaid pisike jalutuskäik veel ja olengi kohal!!!

Tegin täna jälle ühe pika, 35 km päeva ja oleks võinud veel natuke edasi minna, et linna piiridesse jõuda, aga mulle et ei meeldinud mõte pimedas higise ja väsinuna alberguesse jõuda, vaid pigem teha saabumine natuke erilisemaks, võtta aega kohale jõudmiseks ja lisaks olla ka duši all käinud ja puhaste riietega haha. Pluss meeldib mulle see mõte, et saan Santiagos hommikust süüa, pilgrim offices oma tunnistusel järgi käia ning siis jõuda keskpäevasele missale. Ilus, rahulik lõpp.

Nagu arvata on, siis emotsioonid siin viimastel päevadel on üsna vastuolulised olnud. Ühest küljest on tore kohale jõuda, teisest küljest jube kahju, et see läbi saab. Umbes nädal tagasi arutlesime sõbrannaga, et mõte Santiagosse jõudmisest tekitab ärevust ja peaks tempo maha võtma, aga kuskil paar päeva tagasi sain aru, et vist-võibolla-äkki olen tegelikult ikkagi valmis selle camino lõpetama. Kergendus! Olen mitmeid inimesi kohanud, kes ei suudagi kunagi lõpetada ja “kohale jõuda”, vaid jäävadki kõndima, üks camino teise järel. Minuga vist seekord nii ei lähe õnneks!

Alustasin kõndimist 29 oktoober ehk siis homme saab täpselt kuu aega täis. Üks erinevus esimese paari nädalaga võrreldes on näiteks see, et kui alguses ärkasin ikka enne 7 ja hakkasin kõndima umbes 7:45, siis eilseks olid asjad nii kaugele jõudnud, et mind ja paari mu sõpra äratas hommikul koristaja, kes palus kiiresti lahkuda ning peale aeglast hommikusööki asusime teele alles 10:30. Ehk siis väsimus on suur ja süvenev, aga veelgi suurem on õnneks rõõm! Kartsin natuke seda camino viimast nädalat, sest ilmad olid külmad ja vihmased, jamad põlvede ja kannaga, kõik mu sõbrad olid minust kas mitu päeva ees või siis koju ära läinud ja sattusin paar päeva alberguedes natuke veidratesse seltskondadesse. See nukrameelsus kadus aga esmaspäeval mägedes esimese lumega ning samal päeval ristus mu tee paari eriti toreda ja inspireeriva inimesega, nii et see lõpunädal on hoopis haruldaselt tore olnud, väga heas ja hoolivas kogukonnas.

Ma mingeid lahedaid lugusid või juhtumisi ei oskagi momendil välja tuua, pigem mõtlen lihtsalt, et olen nii kohutavalt rahul, et kuidagi kõik asjad selleni viisid, et ma omadega siia Hispaaniasse Camino de Santiagot kõndima sattusin. Võibolla üks parimaid otsuseid, mis teinud olen, võibolla üks parimatest kuudest mu elus. Lihtne pole kindlasti olnud, ei füüsiliselt ega ka emotsionaalselt, aga see kõik on lihtsalt suurepärane olnud. Ausõna, kui kõndida avatud südamega, siis on see siin üks väga eriline kogemus. Nii et tahaks, et te kõik saaksite selle kord läbi kõndida!!!

Oh, täna kuidagi üldse ei oska oma mõtteid koondada ja midagi normaalset kirjutada. Jõuan niisiis homme hommikul kohale, olen kogu rännakuga 100% rahul ja kokkutulekuni on veel aega 2 ndl, nii et ilmselt kõnnin edasi ookeani äärde Finisterresse ja mingi hetk lähen Portosse, kust mul lend koju on. Kui mingis hullushoos peaksin otsustama seda vahemaad ka hoopis kõndida, eks siis kirjutan jälle. Aga muidu näeme varsti!!!! Olete kõik mulle armsad ja olen selle kuu aja jooksul olnud nii tänulik kõikide nende julgustavate sõnade ja kaasa elamise üle!!! Musi musi musiiii