Uskumatu, aga ma olen jätkuvalt elus, ilma ühegi villita ja väga rõõmus. Loomulikult valutavad kõik kohad ja õhtuti saapaid jalast võttes suudan vaid aeglaselt ringi komberdada, aga kuna enamus palveränduritega saab niikuinii üksikasjalikult kõik tervisehädad läbi võetud ja rõvedamad villid ette näidatud, siis ei ole mul õnneks vaja end siin väga välja elada.
Tänaseks olen kolm päeva kõndinud, iga päev kuskil 22 km ringis. Inimesi oli kõige rohkem mu alguspunktis Roncesvallesis, kus koos minuga ööbis umbes 40 inimest. Iga päevaga on neid nüüd järjest vähemaks jäänud, kiiremad kaugele ette kihutanud ja aeglasemad maha jäänud.
Tundub et suurem osa inimesi on praegu üksinda teel. Mõned paarikesed või perekonnad on ka ikka, aga enamus on siia siiski üksi tulnud. See on päris lahe. Protsentuaalselt kõige rohkem raudselt korealasi. Kui teistest riikidest olen ma ainult ühte, vahel kahte inimest kohanud, siis näiteks täna õhtul siin albergues peatuvast 7st inimesest olen mina ainus mitte-korealane. Väga toredad ja viisakad inimesed, küsivad luba, kui 5h jooksul korraks inglise keele asemel omavahel korraks korea keeles rääkida tahavad ja siis vabandavad veel umbes 10x selle pärast. Eestlased on selles osas ikka suht lootusetud, mina kaasa arvatud.
Eile-täna kõndisingi päris palju koos korealastega, enne seda ühe norrakaga, kes mu juba Barcelona bussi pealt “avastas”. Ta tuli uurima ega ma ometi Skandinaaviast pole ja jutu käigus selgus, et me mõlemad oleme teel Roncesvallesisse. Hetkel meeldibki mulle vist selline rütm, et mõned tunnid päevas üksi kõndida ja mõned tunnid kellegagi koos. Siin on lihtsalt nii huvitav seltskond inimesi koos, igast maailma otsast, igas vanuses, igalt elualalt. Kõigi lugusid on põnev kuulda ja vestlused lähevad päris kiiresti väga elulisteks või siis filosoofilisteks. Võibolla muidugi alguse asi ja pärast enam ei viitsi nii. Kellegagi koos kõndimine tõmbab vähemalt mu tempo ka veits maha ja ma ei kiirusta enam lihtsalt ühest punktist teise.
Olen märganud, et vähemalt minu puhul on need esimesed päevad olnud mentaalselt vähemalt sama rasked kui füüsiliselt, kui mitte raskemadki. Pole üldse lihtne saada paika seda mõtteviisi, et oluline on just teekond, mitte kohale jõudmine. Raske on mitte teha sellest võistlust ega üritada esimeste seas ööbimiskohta jõuda. Sama keeruline ka piiri pidada, alguses rahulikumalt võtta ja mitte hakata kohe oma võimeid testima. Ja samamoodi on raske meeles hoida, et see on ikkagi täiesti individuaalne, minuga koos alustavad inimesed ei ole mu laagriseltskond, kellega Santiagoni koos lähen, vaid inimesed tulevad ja lähevad omas tempos. Jne jne jne
Esimesed päevad on igatahes suurepärased olnud. Loodus on superilus, sügisvärvid oma täies hiilguses (Püreneed, appi appi), ilm on ka väga hea olnud ja ei aravanud, et 31 okt veel kerge päikesepõletuse saan. Endiselt pole kohale jõudnud, et üldse siin olen ja Camino de Santiagot kõnnin ja ebareaalne tundub ka see, et kuu aega ja rohkemgi veel kõndida on.
Lugusid on palju ja igasugu asju on juhtunud. Üks erilisemaid oli kindlasti esimene õhtu Roncesvallesis toimuv missa, kus õnnistati kõiki, kes palverännakut alustasid, nende usust olenemata. See oli muuhulgas vist mu elu esimene missa ja seal olla oli kuidagi nii nii väga ilus ja pühalik, et oleks tahtnud natuke nutta Lisaks arvasin, et mu käest küsiti, kas tahaksime sõnumit inglise keeles ka kuulda ja ütlesin muidugi jah, hetk hiljem selgus et kogemata olin sellega hoopis lubanud kantslist ise inglise keeles mõned etteantud piiblisalmid ette lugema. Väga väga hirmus. Käed värisesid ja kartsin kogemata midagi ebaviisakat teha, sest ma ei tea väga katoliku kiriku kombeid, aga see oli kindlasti üks väga eriline kogemus, mida sellelt teekonnalt kaasa võtta.
Või siis see lugu, kui ma esimesel päeval oma veepudeli poe juurde unustasin, paar km hiljem avastasin ja enne 10 km polnud lootustki kuskilt uut osta. Mingi hetk, kui selle pärast juba üsna ärevil ja päris suures janus olin, olid järsku kurvi taga seismas üks mees ja naine, autopagass veepudeleid täis, millest nad iseenesestmõistetavalt ka ühe mulle andsid.
Või siis tänane hommik oli lihtsalt tore, kui üks Kolumbiast pärit naine, kes isegi caminot kõndimas ei ole, vaid lihtsalt eile samas kohas ööbis, minu ja kaks korealast oma sünnipäeva puhul kohvile kutsus ja kõigile šokolaadisõõrikuid ostis. Väga head olid. Hiljem teda linnas uuesti kohates tutvustas ta meid loomulikult ka poolele oma suguvõsale. Nii armas.
Siin on kuidagi lihtne tänulik olla. Täna loojus päike väga ilusti ja mäed olid kõik helelillad.
